Põskkoopapõletik, teise nimega maksillarsinusiit (inglise keeles maxillary sinusitis), on põletik põskkoopas, mis kulgeb nohu ning palavikuga, kuid vahel ka päris ilma sümptomiteta.

Äge põskkoopa põletik tekib tavaliselt viirusliku ülemiste hingamisteede põletiku ehk tavalise nohu järgselt kõige hiljem 5-7 päeva pärast haiguse algust. Hariliku palavikuga nohu tagajärjel võib ~5%-l juhtudest tekkida äge põskkoopa põletik. Keskmiselt põeb põskkoopa põletikku aastas 2-8 % elanikkkonnast.

Haigus kulgeb nohu ning palavikuga, vahel ka päris ilma sümptomiteta.

Tekkepõhjused- ja mehhanismid

Ninaõõs on ühenduses nina ümbritsevate, normaalselt õhuga täidetud ruumidega ehk ninakõrvalkoobastega. Suurimad neist koobastest on põskede piirkonnas asuvad põskkoopad ja otsmiku piirkonnas asuvad otsmikukoopad.

Kõige sagedamini on põletikust haaratud põskkoopad. Põletiku puhul koguneb põskoopasse tavaliselt lima või mäda. Põletiku tekitajad võivad juba algselt asuda põskkoopas või levida sinna ninast (viirused, bakterid) või hammastest. Ülemiste hingamisteede põletiku tagajärjel tekib ninalimaskesta turse, mis sulgeb piirkonna ninanõõnes, kuhu põskkoobas avaneb. Samal ajal suureneb ka limaeritus ning urkesse jääb lima, kus tekib mädane põletik. Sinuiidi teket soodustab ka allergia või muud ärritavad tegurid, trauma.

Sümptomid ehk avaldumine

Igale põletikule iseloomulike üldnähtude nagu palaviku, väsimuse ja üldise halva enesetunde kõrval esineb ägeda põskkoopa põletiku puhul lisaks veel pikale veninud nohu (üle 10 päeva), mädane eritis ninast, valu ja raskustunne põskede piirkonnas, mis on tingitud põskkoobastes olevast vedelikust, ja lõhnatundmise vähenemine.

Sageli esineb tuim peavalu, mis on tingitud nina kaudu hingamise takistusest. Võib esineda ka ärritusköha, mis tugevneb eriti öösiti (põskkoopas asuvad närvilõpmed, mille ärritamine põletiku poolt tekitab köha) ja hambavalu (hambajuure ja põskkoopa vahel on vaid õhuke luuplaat ning põletik põhjustab hambajuure ärritust).

Mõnikord võivad aga sümptomid ka puududa.

Diagnoosimine ehk millised uuringud võidakse teha ja miks

Vaatluse käigus uuritakse ninapeegli abil nina eesmist osa ja vaadeldakse ühtlasi ka neelu.

Röntgenuuring ülalõuaurgetest tehakse selleks, et välja selgitada, kas põskkoopas on vedelikku, või mitte.

Põskkoopa loputust kasutatakse põhiliselt sellisel juhul, kui muud uuringumeetodid puuduvad. Põskkoopa loputus on ühtlasi ka raviv protseduur- eemaldatakse mädane eritis põskkoopast loputamise teel.

Ultraheliuuringuga on võimalik avastada eritist põskkoopas ning hinnata selle hulka.

Ravivõimalused

Ravi eesmärk on eemaldada põskoobasest mädane eritis. Tablettravi antibiootikumidega on põhiline ravimeetod. Soovitatav ravikuuri kestus on 7-10 päeva. Esmavaliku antibiootikum on amoksitsilliin.

Toetava ravi eesmärk on vähendada limaskesta turset ja taastada ühendus põskkoopa ja ninaõõne vahel ning tagada sellega mädase eritise väljumine ülalõuaurkest. Selleks kasutatakse turset alandavaid ninatilku ja tablette. Kasutatakse ka allergiavastaseid ravimeid, millest on abi just allergikutel.

Põskkoopa loputuse eesmärgiks on mäda eemaldamine ja põskkoopa ning ninaõõne vahelise ühenduse avamine. Seda protseduuri teostatakse juhul, kui peale antibiootikumikuuri pole vaevused taandunud või röntgenpildi alusel on põskkoopas endiselt rohkelt vedelikku. Loputus vähendab tavaliselt rõhuvat valu. Reeglina teostatakse põskkoopa loputust mitu korda, kuni loputusvesi on puhas.

Prognoos ja ennetamine

Enamusel juhtudest saavutatakse täielik paranemine. Pikale veninud põskkoopa põletik võib põhjustada kroonilise põletiku.

Ägedat põskkoopa põletikku on võimalik ennetada kasutades tavalise nohu puhul nina loputamiseks merevee lahust (saadaval apteegis aerosooli ja pihustina), ninalimaskesta turset alandavaid ninatilku (aga mitte üle 72 tunni) või suukaudseid tablette.

Allikas: Inimene.ee