Vaatamata viimase paari aastakümne suurtele saavutustele meditsiini vallas ei osata vananemist veel ära hoida. Vanusega kaasnevad muutused avalduvad kõikidel elunditel ja süsteemidel. Kõhunääre ei ole seejuures erand.

Sees ja väljas

Kõhunääre (ladina keeles pancreas) on unikaalne elund. See on korraga nii sise- kui ka välissekretsiooni elund. Sisesekretsiooni funktsioon (endokriinne funktsioon) on seotud Langerhansi saarekestega. Nende saarekeste ülesehituses olevad rakud toodavad kaht olulisemat hormooni – insuliini ja glükagooni – mis pääsevad otse verre ja reguleerivad selle veresuhkru taset.

Välissekretoorne funktsioon (eksokriinne funktsioon) seisneb toidu lagundamiseks mõeldud ensüüme sisaldava seedemahla tootmine. Ensüüme valmistatakse (sünteesitakse) näärme sagarikes ja kõhunäärme sekreet liigub mööda eritusjuhasid kaksteistsõrmiksoolde.

Ensüümid jagunevat kolme suurde rühma, sõltuvalt sellest, milliste ainete töötlemisega nad tegelevad. Amülaas on vajalik süsivesikute, lipaas rasvade ja proteaas valkude seedimiseks. Kui amülaas sisaldub süljes ja proteaas maomahlas, siis lipaasi eritab just kõhunääre.

Aktiivsuse vähenemine

Lisanduva vanusega võib häiruda verevarustus, mistõttu siseelundid hakkavad kannatama hapnikupuuduse käes – tekib isheemia. Kõhunääre on isheemia suhtes väga tundlik. Kui selline seisund kestab kaua, väheneb näärme aktiivsus.

Kõhunäärme kudedes aja jooksul toimuvat nimetatakse vanuseliseks taandarenguks. See ilmneb peamiselt näärmekoe järkjärgulise asendumisena sidekoega, mis ei suuda täita eritusfunktsioone. Nii tekib ensüümipuudulikkus. See tähendab, et kõhunääre toodab vähem seedeensüüme kui toidu täielikuks seedimiseks vaja.

Paraku on see protsess ühesuunaline. Paremal juhul on seda võimalik peatada, kuid tagasi pöörata seda ei saa. Vähemalt mitte tänapäevaste meditsiini teadmiste juures.

Välissekretoorse funktsiooni puhul tekib nõiaring: näärmekoe asendumine sidekoega põhjustab seda, et kõhunäärne ensüüme eraldub vähem. Seetõttu saab suurema koormuse alles jäänud näärmekude. Kui tervel noorel inimesel eraldub ööpäevas umbes 1,5 liitrit kõhunäärmemahla, siis vanusega võib see kogus väheneda.

Kuidas seda ära tunda?

Ka siis, kui inimene seedekulgla haigusi ei põe, võivad ilmneda sümptomid, mis annavad tunnistust toidu ebapiisavast seedimisest. Eelkõige on need ebamugav täiskõhutunne kõhus ja suurenenud gaaside teke.

Seedimishäirete puhul esineda:

· kõhupuhitus;
· liigne gaasiteke;
· toidutalumatus;
· rooja koguse suurenemine;
· kõhulahtisus;
· kaalukaotus.

Ravi nüansid

Õige ravitaktika aitab igal konkreetsel juhul valida arst. Eriti kui pankrease funktsioon on rohkem kahjustunud ning vaevused esinevad sagedasti. Kuid tuleb teada, et kõhunäärme funktsiooniga seotud häireid on võimalik ka ise leevendada. Esiteks korrigeerib arst toitumist, mis peab toitumine vastama järgmistele nõuetele: sage söömine väikestes kogustes (5–6 korda päevas), toidu eelnev töötlemine (keetmine, küpsetamine või aurutamine), loobumine teravatest, marineeritud, suitsutatud ja praetud toitudest ning alkoholist. Oleme kirjeldanud lubatud ja keelatud toitude teemat – punast ja rohelist nimekirja – eraldi artiklis.

Teiseks kompenseerib arst ilmnenud välissekretoorse funktsiooni puudulikkust ravimitega. Näiteks pankreatiini preparaadiga, mis sisaldab ensüüme (pankreatiin, amülaas, proteaas), aitamaks seedida kõiki vajalikke toitaineid – nii valke, rasvu kui ka süsivesikuid.

Kui palju on lisaensüüme vaja ? Selle üle otsustab patsient koos arstiga patsiendi enesetunde ja sümptomite vähenemise põhjal. Ideaalse toitumise ja korras tervise puhul ei tohiks täiendavaid ensüüme vaja olla.

On oluline mõista, et kui haigus on püsib ning pankrease funktsioon häirunud, siis ensüümravimite tarvitamine võib kesta pikka aega. Sellepärast on parem kasutada hästi talutavaid ja tuntud ravimeid. On soovitatav, et nende koostises ei oleks sapphappeid, mis võivad kutsuda esile kõhulahtisuse.