Veenilaienditega on tuttavad paljud naised ja ka mehed. Ise nad ära ei kao, pigem tekib neid elu jooksul juurde. Miks see nii on ja mis ometi aitaks, kirjutab Ida-Tallinna Keskhaigla veresoontekirurg Veronika Palmiste.

Veenilaiendid on laienenud ja nähtavad veenid jalgadel, mis aja jooksul suurenevad. Põhjuseks on veeniseina nõrkus või süvaveeni võimetus täita oma ülesannet: veen on kinni läinud, näiteks tromboosi või trauma tõttu.

Järjest enam leiab tõestust veenilaiendi tekkimise teooria, mille kohaselt haigestuvad esmalt väiksemad veenid pindmisest veenisüsteemist – põhiveenide lisaharud. Haigestunud veen ei suuda täita oma ülesannet hoida verd voolamas ühes suunas, n-ö varbast südamesse, veri jääb püsima veenilaiendisse ning võib esile kutsuda ümbritsevate kudede kahjustust.

Haiguse süvenemisel kutsub vere pendeldamine veenilaiendis esile järjest enama hulga ühenduses olevate veenide haigestumise, kuni tekib refluks ehk vere pendeldamine ja põhiliste pindmiste veenide laienemine.

Veenisüsteemi kaudu liigub hapnikuvaene veri jäsemetest südame poole. Kuna veri peab veenisüsteemis liikuma gravitatsioonijõule vastu ning varvaste vahel teist nii suurt pumpa kui süda ei ole (süda on arteriaalse vere ringipumpamiseks), pidi loodus midagi muud välja mõtlema, et veri õigeks ajaks südamesse jõuaks.

Veenisüsteem on dubleeritud: on pindmised ja süvaveenid, milles vere ühesuunalist liikumist aitab tagada klappide süsteem ning lihaspumbad. Enamik verest liigub süvasüsteemi, väiksem osa pindmise süsteemi kaudu.

Pindmised ja süvaveenid on omavahel ühendatud ühendusveenide kaudu. Pindmisel süsteemil on kaks põhiveeni ja hulgaliselt lisaharusid.

Veenilaiendid halvendavad elukvaliteeti

Tavapäraselt kardavad inimesed veenilaiendite puhul trombi. See on aga täiesti ekslik. Tromb on hüübimissüsteemi haigus, veenilaiend sidekoehaigus. Küll aga on tõsi see, et veenilaiendid võivad halvendada elukvaliteeti. Veenihaiguse süvenemisel tekivad kroonilised muutused veene ümbritsevates kudedes, esmalt turse eelkõige hüppeliigese piirkonda, seejärel naha troofilised muutused, eelkõige naha õhenemine ja värvuse muutus (hüperpigmentatsioon).

Mõnel juhul, kui veenilaiend asub nahapinnale väga lähedal, võib veenilaiendi kohal esineda sügelevat löövet või lõhkevad veenikomud väga kerge trauma korral ja põhjustavad verejooksu.

Sageli küsitakse, kas veenilaiendid lähevad ise ära. Veenilaiendid ehk varikoos on tekkinud kroonilisest sidekoenõrkusest ning spontaanselt ära ei kao. Pigem tekib haiguse süvenedes nähtavaid veenilaiendeid juurde.

Kas peaksin veenilaienditega tegelema?

Nii kaua, kui varikoos ei põhjusta vaevusi, kas või kosmeetilisi, ei ole hädavajalik veenikomusid kirurgiliselt korrigeerida. Kui lisaks varikoosile on pärast füüsilist koormust, eriti hüppeliigese piirkonnas, jalg turses, sääre alumises kolmandikus muutub naha värvus, võiks kaaluda vähemalt kompressioonravi alustamist. Vältida tuleks nahamuutuste tõttu tekkiva troofilise haavandi staadiumi. Kui siiski on tekkinud haavand, tuleb nõu pidada veresoontekirurgiga.

Kompressioonravi on ainus efektiivne mittekirurgiline meetod jala kroonilise venoosse puudulikkuse leevendamiseks. Seda saab teha nii elastse sideme kui sukaga, tavaliselt soovitatakse kompressioonravi teha päeviti. Elastse sideme sidumist alusta labajalast suunaga südame poole.

Sukkadest tuleks kasutada II klassi oma, tugevusega 140 DENi. Kompressioonravi võib olla raske alustada, kuna jalg ei ole sellega harjunud. Kompressioonravi efekt on sama, mis adekvaatsel kirurgilisel meetodil.

Tihtipeale küsivad patsiendid, millal võiks kasutada hepariiniga geele. Vastus on, et üksnes tromboflebiidi ehk veeni-põletikuga. Muul juhul veenilaiendile hepariiniga geeli määrimine kliinilist efekti ei anna, pigem kuivatab liialt nahka.

Sama levinud küsimus on, kas apteegikaanid eemaldavad veenilaiendeid – kindlasti mitte. Apteegikaani kasutamine võiks olla õigustatud tromboflebiidi korral, kuid hepariiniga geelid on sel puhul hügieenilisemad ja efektiivsemad.

Veel võimalusi

Skleroteraapia on vähem invasiivne meetod veenilaiendite korrektsiooniks. Ravimi abil suletakse veeni valendik, et seda ei oleks enam näha ning ka refluksi ei saaks toimuda. Skleroteraapiat kasutatakse kapillaaride ja nahal nähtavate veenilaiendite korral. Suuremate veenidega on vajadus korduvate protseduuride järele tõenäoliselt suurem.

Veenilaiendite kirurgilise korrektsiooni eelis skleroteraapia ees seisneb selles, et kui skleroseerimisel jääb veen alles, siis kirurgilisel eemaldamisel laienenud veeni osa eemaldatakse.

Seetõttu võib organism skleroseeritud veeni uuesti lahti lüüsida, seevastu opereeritud veen samale kohale tagasi ei kasva.

Skleroteraapia korral puudub narkoosivajadus, lisaks võib skleroteraapiat teha pea piiramatu arv kordi. Seevastu kirurgilist korrektsiooni ühele jäsemele üle kolme korra eriti ei soovitata.

Millal otsustada operatsiooni kasuks?

Oleneb veenilaiendite suurusest ja asukohast. Kui tegemist on pindmise veenisüsteemi põhiveene haarava varikoosiga ning veenikomud on suured, on mõistlik valida kirurgiline korrektsioon. Patsiendid küsivad samuti, miks veenilaiendid tagasi tulevad. Tegemist on sidekoenõrkusega, probleem ei ole ainult ühes veenis, vaid haigestunud on kõik veenid nahaaluses koes.

Enne veenilaiendite eemaldamist tehakse patsiendile täpsustavaid uurin-guid – kirurg peab olema kindel, et süva-veen on avatud. Mõnikord on vaja ka täpsustavat Doppleri ultraheliuuringut, et veenduda, kas süvaveenid on avatud ja tegemist pole süvaveenisüsteemi puudulikkusega (vere pendeldamine vales suunas).

Et selle operatsiooni käigus on ootuspärane verekaotus, on vaja enne teada ka patsiendi hemoglobiiniväärtust ja homöostaasi näitajaid (kaaliumi, naatriumi).

Mõnes keskuses tehakse patsiendile veel lisauuringuid: näiteks pindmise veenisüsteemi ultraheliuuring vahetult enne operatsiooni, et otsustada plaanitava operatsiooni maht. Eesmärk on eemaldada nii vähe veene kui võimalik, samas nii palju, kui vaja hea kosmeetilise või raviefekti saamiseks.

Allikas: Ida-Tallinna Keskhaigla