Kuidas süüa ja missugustes kogustes

Alustame siis sellest, kuidas süüa.

Kas olete mõelnud, miks on etiketi juures söömisele nii palju tähelepanu pööratud ? Laud tuli kaunilt katta ja ennast korralikult riidesse panna. Isegi vestlusteemad olid reglementeeritud – laua ääres oli keelatud arutada poliitika, raha või haiguste üle. Venemaal on söögilauas käitumisega tegelnud ei vähem ega rohkem kui Teaduste Akadeemia. Selle asutuse poolt 18. sajandil koostatud teadustöös „Aus peegel noorsoole“ nähti ette sellised reeglid:

„Ära ahmi pearooga ega puhu vedelikku nii, et see pritsib igale poole. Ära lurista. Ära limpsi sõrmi ega näri konte. Ära matsuta süües nagu siga ja ära kratsi pead.“

Muidugi võib neid reegleid nimetada vaid formaalsuseks, kuid meenutagem, mida öeldakse isuäratavalt serveeritud toidu kohta. Õige, sülg hakkab jooksma. See tähendab, et seedimine algab hulga varem kui toit jõuab makku.

Toidule häälestumisel, kaunilt kaetud laua vaatamisel ja söömaaja õndsasse atmosfääri sukeldumisel saadab aju organismi kõigile süsteemidele signaali: „Tähelepanu, valmisolek number üks!“ Sülg hakkab tõepoolest jooksma (ehk teaduskeeli hakkab süljenäärmed hakkavad sülge eritama) ning käivitub maomahla tootmine. Sellistes tingimustes käib toidu seedimine õigesti ja tunneme, et hea on olla !

Ent kas söömaajale häälestumine ongi osa inimese elust? Oleme harjunud kustutama nälga krõpsudega, sööma käigu pealt võileibu ja sööma liialt kiirustades kauaoodatud õhtusööki, vaadates samal ajal uudiseid järjekordsetest tänavarahutustest või jälgides märulifilmi. Aga, kui kogeme stressi, ei valmistu organism mitte toitu seedima, vaid võitlema või põgenema ! Ei ole ime, et kiiruga sisse söödud toit lebab kõhus nagu kivi ning kuskilt on ilmuvad lisaks kõrvetised, puhitus ja kõhuvalu. See kõik võib hiljem võivad tekitada aga palju raskemad kroonilisi probleeme.

Nüüd sellest, mida sööme ja millistes kogustes.

Muidugi, Dumas’ või Giljarovski kangelased õgisid tänase mõõdupuu järgi tohututes kogustes toitu. Nendega võrreldes tundume meie olevat üsna väikesed sööjad, kuid nemad kulutasid ka energiat palju rohkem. Inimesed liikusid toona palju ja aktiivselt. Neil ei olnud kodus elektrit, veevärki ega lifti, istuvast tööst ei olnud tollal keegi kuulnudki.

Tänapäevalt peseb pesu pesumasin, taldrikuid nõudepesumasin. Tööle ja koju veab auto, töötades me enamasti istume. Puhkus ei tähenda mitte mänge ja tantse, vaid teleri vaatamist. Aga sööme ikka sama palju nagu põllul töötanud vanaisa. Oleks siis veel toit samasugune nagu vanaisa ajal. Oma lehma piima, värskelt küpsetatud leiva ja põllult saadud kartuli asemel on nüüd taldrikus üldsegi mitte kasulikud asjad …

Muide, ei ole õige kirjutada kõike ainult toidu kvaliteedi arvele. Asi on ka harjumustes. Tuletage meelde, miks te sööte. Kas sööte sellepärast, et teil on nälg ? Või teete seda, sest on söögiaeg, seltskonna pärast või ka igavusest ?

Lapsepõlves kuulsime: „Võta veel üks lusikatäis isa-ema eest!“ Või: „Enne kui kõik ei ole ära söönud, sa mängima ei lähe!“ Või: „Sööme kõik ära ja vaatame, mis pilt taldriku põhjas on!“

Vanemad mõtlesid välja igasugu nippe, et lastel kõht täis sööta – ja tekitada harjumus süüa näljatundest sõltumata. See tähendab, et nad lõid ülesöömisele aluse! Oleks tore seda harjumust järgmisele põlvkonnale mitte edasi anda, veel parem aga õpetada lapsi eelistama magusale, rasvasele ja praetud toidule tervislikku!

Süües peab tekkima rahulolu tunne

See loomulik mehhanism võiks töötada nagu kellavärk, kui me enne mõtleksime miks, mida, kui palju, kuidas, millal ja miks me sööme. Hakakem õige kuulama oma keha, tema eest hoolitsema ja teda aitama. Siis on elu pikk, terve ja maitsev.